E-raamatukogu ajaveeb

Archive for the ‘kultuurilugu’ Category

Citizen Science ehk kodanike teadus – kuidas raamatukogud saavad toetada teadushuvilisi, kes koguvad andmeid ja teevad uurimistööd entusiasmist.

Vikipeedias on nimekiri kodanike teadusprojektidest, mis on ülikoolide või mäluastuste sh raamatukogude hõlma all. Raamatukogud peaksid mõtlema, kuidas kaasata kodanikud, kes entusiasmist ja huvist korjavad mingeid andmeid ja teevad hobi korras teadust. Kodanike teadus on ka inimeste kaasamine projketidesse, kus näiteks tuvastatakase vanade piltide peal olevaid asukohti või ka inimesi. Ehk kodanike teadus hõlmab ka crowdsourcingut. Näiteks postkaardide piltide tuvastamine nagu seda tehti McMaster crowd-sources projektis

Eestis on toimunud digitalgud teema aastate raames, mäluastustes. Üheks näiteks Mereaasta 2016 digitalgud

Üheks võimaluseks kasutada ära kodanike uurimishuvi, on kaasata huvilisi koduloolise materjali kogumisse, loomisse ja ka piltide, fotode või tekstide tuvastamis ja toimetamis protsessi.

Kodanike teadus vajab teenuse disaini, et luua teenus, mis kaasaks ja kõnetaks kogukonda või sihtrühma.

Lessons from citizen science for community engagement practice

 

Indrek Ibruse loengu põhjal. Aluseks artikkel “Digitaalkultuuri uuringud” kogumikus “Kuidas uurida kultuuri? : kultuuriteaduste metodoloogia”.

Hargnevad tekstid – hüpertekstid – lingid – seosed: Kultuuris teemade lingitus on mittelineaarne. Algus on see saanud raamatute sisukordadest, registritest ja indeksitest, mis on olnud aastasadu. Ehk enne veebi täitsid registrid hüperteksti rolli. 1945. aastal ilmus esimene abstraktne ideestik masinast, mis ühendab kõik inimese loodud kultuuritekstid assotsiatiivsete linkide läbi (Vannevar Bush “Memex”). 20 aastat hiljem 1960ndatel jõudis Ted Nelson reaalselt selliste hüpertekstideni. Massidesse jõudis see loomulikult läbi veebiarenguga (Tim Berners-Lee. Aasta 1991). Järgnes post-struktualism + hüpertekst? ehk autori nn surm ja lugeja loob ise teksti ning mõtestab ja interpreteerib olemasolevaid tekste (nagu mina siinkohal loengut ja artiklit). Ludoloogia e õpimängud eraldi valdkond digikultuuri uuringutes, algust loetakse Johan Huizingast. Tallinna Ülikoolis eraldi magistriõppes õpimängude eriala. Mäng ei interpreteeri narratiive vaid käitub antud mängu reeglistiku alusel. Kas me vajame eraldi kultuuriteooriat mis ei põhine narratiivil? küsisid ludoloogid. Reaalsus on see, et mängud jutustavad lugusid, moodustavad eraldi osasid, mängud moodustavad eraldi toote näiteks seriaali või filmi või raamatu kõrvale, aluseks siiski narratiiv. Õpimängud on väga interdistsipliaarsed.

Meedia arheoloogia

Rajaneb Michel Foucalt teadmiste arheoloogia ja Marshall McLuhari meediumiteooria kombinatoorikale. Keskendub kahele peateemale: meedia peidetud ajalood ning kuidas tehnoloogiline olemine meediat kujundab. Raamat : Huhtamo, E., Parikka, J., & ProQuest. (2011). Media archaeology. Berkeley, Calif.: University of California Press.

Tarkvarauuringud
Lev Manovich (2001) raamatus Uue meedia keel: kultuuri andmebaasilisus, pakkus välja tarkvarauuringute mõiste. Tänaseks väljaarenenud eraldiseisev humanitaarteaduslikud “tarkvarauuringud (software studies)“. Eraldi ilmunud raamatusari. 

Platvormide uuringud.
Samuti ilmunud sari Platform Studies

Konvergentsikultuur. Meedia koondumine e konvergents: võrkude, terminalide, teenuste, turgude, tööstuste, retooriline konvergents. EEstis näiteks Delfi, is koondab endas nii ajalehti, raadiot, TV jne. Bolter ja Grusini raamat Remediatsioon (2000).

Remiksikultuur – keskendub nö rohujuuretasandi vastukultuuripraktikale, teistmoodi konvergentsikultuur, põhimõte on sama – tähenduste ringlus, mida digitaalsus võimaldab.