E-raamatukogu ajaveeb

Archive for the ‘õpikeskkonnad’ Category

Ülevaade aine “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud” raames koostatud õpikeskkonna rühmatööst. Rühmatöö koostasin üksi kuna tegin seda oma organisatsiooni baasil ning ei ole haridustehnoloogia magistriõppe vaid infoteaduse magistriõppe tudeng. Töö teema oli “Digipädevuse kursus e-õppena oma organisatsioonile”. Organisatsiooniks on Eesti Rahvusraamatukogu.

Digipädevuse kursuse eesmärgiks on toetada rahvusraamatukogu rolli olla õppiv organisatsioon. Rahvusraamatukogu strateegia sätestab, et raamatukogu käib kaasas tehnoloogiliste uuendustega, rakendades õpitut ja tehnilisi innovatsioone professionaalsete, kvaliteetsete teenuste ning teeninduse pakkumisel ja organisastiooni järjepideval arendamisel. Seetõttu on oluline tegeleda töötajate digipädevuste taseme hoidmise ja arendamisega.
Digipädevuse tasemed Rahvusraamatukogus on sätestatud Eesti Rahvusraamatukogu töötajate arendamise põhimõtete ja koolituse korra alusel ning on selle korra lisaks. Digipädevuste hindamine ja arendamine on osaks iga Rahvusraamatukogu töötaja tööks vajalikest oskustest ja teadmistest. Digipädevuste vajalik tase määratletakse uue töötaja värbamisel värbamisprofiilis ning digipädevuste olemasoleva taseme väljaselgitamine toimub vahetult pärast töötaja tööleasumist. Hindamise tulemusena, kui töötaja olemasolev tase ei vasta nõutavale, määratakse töötajale vajalik koolitus.Digipädevuste kombineeritud hindamismudel rahvusraamatukogu jaoks (kasutatud HITSA digipädevuse mudelit (põhineb DIGCOMP-il) ja DIGCOMP digipädevuse enesehindamise raamistikku). Digipädevuse programmi eesmärgiks on Rahvusraamatukogu töötajate digipädevuste arendamise toetamine.

Õpikeskkonna loomisel oli persoonaks keskmine töötaja nimega Margit, 51 aastat vana, kellel on kõrgharidus kuid ülikooli lõpetamisest on möödas 25 aastat ning tööstaaži raamatukogus 16 aastat.

Õpikeskkonna valikul oli oluline keskkonna kasutajakindlus, lihtsus, vähene ressursi kulu ja jätkusuutlikkus. Rahvusraamatukogu on e-õppekeskkonnana kasutanud aastaid Moodle keskkonda. Kaaluti ka teisi vabavaralisi õpikeskkondi teoreetiliselt kuid kuna ajaline ressurss oli piiratud ja programmi pidi kohe sisuliselt looma hakkama, otsutati valida Moodle keskkond.

Õpikeskkonna võrgustiku moodustavad e-õppekeskkond Moodle aadressil ekool.nlib.ee, õppematerjalid ja e-õppekursused, mis on vabalt veebis kättesaadavad ja mille lingid ning juhised nende kasutamiseks on kirjeldatud Moodle keskkonnas. Samuti on Moodle keskkonnas testid ning lähevad ka teated Office365 e-posti rakendusse, kus töötaja ise märgib koolituse ajad (ka iseseisva õppetöö) kalendrisse Office365 rakenduses. Õpikeskkonna osa on ka Riigitöötaja iseteenindusportaal, kuhu luuakse koolitus, selle kohta läheb kiri RTIP keskkonnast otse töötaja e-postiaadressile, kirjas sisaldub link koolitusele registreerumise kohta RTIPis. RTIP keskkonnas saadakse ka tagasiside koolituse kohta. Info töötaja digipädevuse taseme kohta on ametijuhendis, mis on arhiveeritud dokumendihaldussüsteemis Webdesktop. Samuti on seal aastavestluse kokkuvõtted, millest tuleb ka välja töötaja koolitusvajadus, mis võib olla ka sisendiks digipädevuste koolituse programmile.
Tagasilöök oli tarkvara Paperform kasutamine erinevatel kuupäevadel toimuvate koolituste registreerimisvormiks, kasutasime tasuta versiooni, mis kestis 14+7 päeva, pärast seda ei olnud võimalik saada ligi keskkonda sisestatud andmetele.

digi

 

Tänaseks on Moodle keskkonnas loodud ja ka läbiviidud testid, millega selgitati välja töötajate digipädevuste tasemed. Ning on valminud ajakava viie erineva mooduli läbiviimiseks, mis tugineb DIGICOMP mudelil. Toimunud on 2. moodul Infopädevus, mille raames kõik infospetsialistid läbisid Tartu Ülikooli infopädevuse kursused. Samuti on toimunud Nutiakadeemia koolitused.

Moodulid ja ajakava
1. moodul. Digimaailma ja interneti põhitõed (jaanuar-veebruar 2019). Mooduli läbimise eelduseks on Rahvusraamatukogu ja BCS Koolituse koostöös loodud koolitusel “E-kodaniku juhendajate koolitus” osalemine (nendega, kellel koolitusel vaja osaleda, on ühendust võetud). Koolitused toimuvad 2019. aasta alguses. Lisanduvad praktilised õpisündmused Rahvusraamatukogus (vabatahtlikkuse alusel).
2. moodul. Infopädevus (infootsing ja info haldamine) 29.10 – 25.11.2018
Teise mooduli läbimise eelduseks on Tartu e-kursuse “Infopädevus” läbimine, mis on eelkõige suunatud meie raamatukogu teenindajatele ja on neile kohustuslik. E-kursus toimus november 2018. Vabatahtlikkuse alusel on võimalik osaleda praktilistel õpisündmustel
3. moodul. Digitaalne sisu (märts 2019)
Digitaalse sisu loomine. Olemasoleva digitaalse sisu integreerimine ja välja töötamine. Autoriõigus ja litsentsid.
4. moodul. Küberturvalisus (aprill 2019). Seadmete kaitsmine. Isikuandmete kaitse ja privaatsus. Tervise ja heaolu kaitse. Keskkonna kaitse
5. moodul. Digitaalne eluviis (mai 2019). Suhtlemine ja info jagamine digitaalsete tehnoloogiate abil. Kodanikuaktiivsus veebis. Koostöö digikeskkondades. Netikett. Digitaalse identiteedi haldamine

Minu esitluse slaidid on aadressil http://bit.ly/rrdigislaidid

Horizon Report

Uue meedia konsortsium (New Media Consortium) on alates aastast 2004 andnud välja uuringu aruannet, missugused on haridust mõjutanud tehnoloogia trendid. Sisendit annab grupp eksperte. Alustati kõrghariduse trendidega, hiljem laiendati raportit. Viimastel aastatel eraldi raportid ka muuseumide ja raamatukogude kohta. Raportid 2004-2017. 2018. võttis raportite koostamise üle Educause. 2018. tehti raport siiski vaid kõrghariduse kohta. Toodud välja kolmes grupis haridust mõjutavad trendid, kõigepealt lähitulevik (1-2 aastat ), siis 3-5 aastat ning seejärel pikemaajalised 5 aastat ja rohkem. 2018. aasta raport.  3-5 aastat terndiks ennustatakse uute interdistsiplinaarsete õppevormide tekkimine, näiteks TLÜ ELU. Lisaks trendidele on aruandes iga aasta puhul toodud ka kolmes kategoorias väljakutsed –> lihtsad, keerulised ja õelad. 2018. lihtsad on digitaalne kirjaoskus, keeruline probleem on tagada digitaalne võrdsus. Õelad väljakutsed – majanduslik ja poliitiline surve, koolitajate rolli ümbermõtestamine. Uueks arenguks on tehisintellekt hariduses. Näiteks kasutamaks fototöötlustarkvara, mis kasutab tehisintellekti – https://lightroom.adobe.com/.

Viis haridust mõjutavat tehnoloogiatrendi (HITSA) Eestis on asjade internet, virtuaal- ja liitreaalsus, analüütika ja suurandmed (mis tekivad automaatselt õppijate tegevusest), tehisintellekt, turvaline digimaailm ehk digiturve. Võrreldes Horizon Reportiga on rõhk läinud liigselt tehnoloogia peale ja õpetamine on jäänud tahaplaanile.

Turvaline digimaailm – ühekordne sisselogimine ehk single sign on  – TAAT, HarID

Tehisintellekt – kas rohkem masinõpe? tehisintellekti aluseks klassifitseerimine. Masinõpe baseerub sellele, et arvutid teavad meist väga palju ning ta on selle klassifitseerinud. Sellest tulenevad soovitusalgoritmid – mis on ka üheks ohuks. Digitaalsed assistendid – Siri, Alexa. Masin kuulab ja salvestab kõike, mida digitaalsete assistentide käest küsitakse.

Analüütika ja suurandmed – hinded, uurimistööde ja loovtööde andmestik kui sisend sotsioloogilisteks uuringuteks, oht on, et kõiki andmeid saab rahaks teha, näiteks kindlustusfirmad. Haridusstatistika visuaalses keskkonnas Haridussilm.ee saab koole tulevikus võrrelda tunduvalt rohkemate näitajate alusel, mis aitavad paremini mõista koolide töö ulatust ja mitmekesisust, seal on näitajad, mille alusel saab võrrelda koole taustaandmete, õppekeskkonna ja tulemuste alusel.

Asjade internet koolis – valvekaamerad ja turvasüsteem (kiipkaardid), Monsterpiano – klaver, mis koolivõrgus, müratase klassis ja õhuniiskuse seos (Väätsa). Oht: seda ei saa läbi katsetada ning ligipääsuprobleem. Suur telekomidesurve kasutusele.

 

 

 

Testimaks nutirakenduste rattas mõnd rakendust, ei pidanud väga ratast leiutama kuna olen kasutanud  WordPressi  keskkonda pea 10 aastat sellesama “eraamatukogu” ajaveebi pidamiseks. Blogi algne mõte oli edastada erialainfot elektroonilisest ja digitaalsest aspektist vaadatuna ning ka seda ajas talletada, et oleks teadmusbaas, kust hiljem saaks järele vaadata. Magistriõpinguid alustades lisandus ajaveebile veel rolle. Kasutasin seda jätkuvalt kui kohta, kuhu info salvestada, anda ka omapoolne nägemus, seeläbi ka kinnistada õpitut ning sildistada oma postitused, et õppejõud saaks need leida ja ka hinnata.  Ajaveebi saab kasutada erinevatel eesmärkidel. Minu ajaveeb on kui teadmusbaas. Samas loodan ma, et siit saab keegi, kes lehele satub, enda jaoks ka midagi olulist teada ehk sait on abiks just elukestvas õppes teiste minusuguste jaoks. Samas on 10 aastat juba korralik ajaveebi vanus ehk läbi selle blogi saab vaadelda ka eriala muutumist ja arengut.Kui tehnilisest poolest rääkida siis  WordPress kohandub kenasti ka mobiilivaates. Arvestades seda, et järjest enam inimesi kasutab arvutina oma nutitelefoni siis olen hoidnud ajaveebi keskkonna kujunduse lihtsa kuna ta omab eelkõige informatiivset väärtust mitte ei pea mängima masside võitmiseks kujundusega. Oluline on ka statistika moodul, mis annab tagasisidet kasutuse kohta.

Teine rakendus, mida testisin ehk kasutasin hiljuti, oli kombinatsioon Google docs + bit.ly. Google Drive keskkonnas olevas tekstitöötlusprogrammis koostasin tekstilise ülevaate uurimistöö infoallikatest lähtuvalt gümnaasiumi esimese astme vajadustest uurimistöö koostamisel. Materjal oli aluseks ka teematunnile. Selleks, et infoallikate ülevaade oleks lihtsalt edastatav lingina, kasutasin bit.ly teenust saada Google Docsis loodud dokumendile lühike ja meeldejääv nimi, mis seostuks ka teemaga. Uurimistöö kirjutamisel abiks olevad infoallikad on koondunud aadressile: bit.ly/infoallikatest. Positiivne on see, et saan koostatud materjali vajadusel jooksvalt muuta, samas kasutaja jaoks allikale juurdepääs säilib ning mul on ka ülevaade, palju inimesi, mis ajal, mis kanalitest ja mis riikidest materjali on kasutanud. Selle võimaluse pakub välja bit.ly keskkond.

bit

 

Oluline erinevate õpirakenduste juures on, et nad oleksid kasutatavad nii arvuti, tahvli kui nutitelefoniga ehk nad kohanduksid vastavalt ekraani suurusele ning oleksid funktsionaalsed ja kasutajasõbralikud. Ning oluline omadus kasutaja jaoks on see, kui kasutaja saab loodut kasutada ilma sisse logimata ehk see on avalik ja kohe kättesaadav.

 

Käsitletav artikkel:

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. Kasutatud aadressil: http://www.je-lks.org/ojs/index.php/Je-LKS_EN/article/view/247/229

Artikli autorid on Suurbritannia Ülikoolide õppejõud ning selle artikli märksõnad on personaalsed õpikeskkonnad, innovatsioon, domineeriv disain, e-õpe, jagatud süsteemid. Minu jaoks oli uudne termin valitsev disain (dominant design), mille kontseptsioon sündis 1975. aastal ning mis  tähendab enamlevinud kujunduse ja omadustega toodete kasutust, mis on võtnud domineeriva rolli ning võivad küll kaotada oma innovatiivsuse kuid kasutatakse edasi harjumusest või enamlevikust põhjustatuna (näidetena artiklis VHS kui video standard, IBM kui lauaarvuti standard jne). Wikipedia annab termini seletuse järgmiselt: Domineeriv disain on Utterbacki ja Abernathy poolt 1975. aastal kasutusele võetud tehnoloogiahalduskontseptsioon, milles määratletakse peamised tehnoloogilised omadused, mis on de facto standardiks. Valitsev disain on see, mis võidab turu usaldusväärsuse, see, millest konkurendid ja uuendajad peavad kinni pidama, kui nad tahavad turul olla olulised ja turu nõudmisi järgida.

Artikli sissejuhatuseks vaadatakse üle avatud õpikeskkondade disaini ja funktsionaalsuse põhikomponendid. Seejärel jõutakse personaalsete õpikeskkondade kontseptuaalse mudeli juurde, mille visualiseeris Wilson 2005. aastal. Kui avatud õpikeskkondade juures on keskmes süsteem siis personaalse õpikeskkonna fookuses on kasutaja töölaud ja vajadused. Avatud õpikeskkonnad on ka täna kõrgkoolides üldlevinud. Kuid kui eristada formaalset ja informaalset õpet ning vaadates elukestva õpet, siis igaüks oma erialast või vajadusest tulenevalt, on moodustanud oma personaalse õpikeskkonna. Kasutades selleks kas Google perekonna tooteid või erinevaid sotsiaalmeedia ja veebipõhiseid vahendeid. Pigem oleks vaja lähendada avatud e-õppekeskkondi sellele, mida inimesed igapäevaselt kasutavad. Artikkel on kirjutatud 2007. aastal ehk pea 10 aastat tagasi. Sel ajal ei olnud õpikeskkonnad nagu üldse veebikeskkonnad või nutirakendused niivõrd seotud kui eksisteerisid eraldi üksustena. Nad pakuvad välja lahendusi, mis täna õnneks on meie käsutuses ja kasutuses, neid on integreeritud avatud e-õppekeskkondadesse kuid niipalju kui inimesi, on ka erinevaid õppimisstiile, millest tulenevalt avatud e-õppekeskkonnad peavad järgima ikka mingit keskmist kuid neis peab olema võimalus personifitseerida ka avatud õpikeskkonnas selle kujundus, tegevus ja protsessid.

Kasutasin personaalse õpikeskkonna kaardistamise visualiseerimisel Google- i poolt pakutavat tasuta tarkvara draw.io. See ühildub Google Drive-iga ning pakub kohe sulle võimalust alustada uue visualiseeringu loomist või avada juba olemasolev visuaal (diagramm). Uue loomisel pakub salvestuskohaks Google Drive root kausta.Juba olemasoleva diagrammi avamine võtab aega, kiirem on diagramm avada Drive-i kaudu. Uue diagrammi loomiseks pakub ta erinevates kategooriates diagramme, ku skõike on võimalik modifitseerida. Valisin enda visualiseeringu aluseks Business kategooriast diagrammi, milles muutsin kujundit, teksti, teksti ja põhja värvi. Kui diagramm on valmis siis on võimalus seda eksportida erinevatesse formaatidesse. export

 

Valisin oma visualiseeringu väljundiks jpeg.

personaalse õpikeskkonna visualiseerimine

Õppimise protsessis on keskkonnal oluline roll. Õpikeskkond on nii füüsiline kui ka virtuaalne ning tänapäeval ei saa füüsiline ruum ilma virtuaalse õpiruumita ja ikkagi ka vastupidi. Vabalt võib õppida e-õppes nii, et ei pea kordagi kuhugi kohale minema kuid ruumi vajad sa siiski, kas see on kodune diivan, raamatukogu või töölaud. Õpikeskkonna loomine algab sellest, mil viisil toimub kommunikatsioon ning kui võrgustunud me oleme, ehk sellest sõltub ka kui lihtne või keeruline on õppimisprotsessi üldse alustada. Toon siin näite enda elust – minu otsus astuda magistriõppesse toimus saadud e-maili ajendil, mille olin saanud Tallinna Ülikoolist. Sain kirja kuna kuulusin ülikooli võrgustikku. Olulist rolli miu õppima asumisel mängis ka see, et sain kõik vajalikud sisseastumisprotseduurid teha virtuaalselt. Kokkuleppel õppejõududega ka sisseastumisvestluse, mis toimus Skype´i vahendusel, nii et mina olin oma töökohal ja mõlemad õppejõud oma suvilates.

Mis märksõnad seostuvad õpikeskkonna ja võrgustiku rolliga õpiprotsessis? Kommunikatsioon, digipädevus, info- ja teadmusjuhtimine, (haridus)psühholoogia, sotsiaalsed oskused, infokirjaoskus, haridustehnoloogia. Artikli Virtual Learning Environments juures olid märksõnad virtuaalne õppekeskkond, hariduslik internet, virtuaalsed kogukonnad.  Tänapäevases õppeprotsessis on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast võimatu mööda minna. Kuid kas infotehnoloogia kasutamine õppeprotsessi peab olema vahend või eesmärk? See sõltub muidugi erialast, informaatikutel, programmeerijatel, haridustehnoloogidel jpt on oluline omandada just infotehnoloogilist teadmust. Kõikidel teistel on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kui vahend teha oma tööd või õppida. Ehk IKT ei tohi saada takistuseks vaid peab soodustama protsessi. Siin on jälle koht isikliku kogemuse jagamiseks. Tallinna Ülikooli esimese semestri kõige suuremad väljakutsed oli aru saada, mis on ÕIS, ASIO, Eduroam, eDidaktikum, Asana, Moodle ja kuidas see kõik omavahel seotud on. Kui on. Pean end küllaltki digipädevaks kuid nendin, et see oli väljakutse ning tlu.ee meiliaadressi sain lõplikult gmail.com aadressile suunatud saada esimese semestri lõpuks tänu headele kursusekaaslastele. Ning kui mu laps teeb oma iPhone´is matemaatikatunni kodutööna testi, kus lõpptulemust ei määra mitte tema matemaatika oskus vaid läbi murda programmi jäikusest ehk kuidas saada mummuke õigesse kohta, kui programm iPhone´iga ei ühildu, siis tekib mitmeid küsimusi, kas pole?

Missugune on siis hea virtuaalne õpikeskkond, mis soodustab õpiprotsessi? See on hästi disainitud inforuum, kus on selgesõnaline keskkond, mille osaks on ka sotsiaalne veeb, kus õppijad ei ole ainult aktiivsed kasutajad vaid ka panustajad ning seda ei pea nad alati tegema distantsilt vaid kasutades virtuaalset õpikeskkonda istudes ka füüsiliselt ühes ruumis. Virtuaalsed õppekeskkonnad integreerivad heterogeenseid tehnoloogiaid ja mitmeid pedagoogilisi lähenemisviise ning nendes on samad omadused mis füüsilises ruumis kehtivad. (Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S., 2002). Kuid ühes ma ei ole artikli autoritega nõus, et virtuaalkeskkond on alati innovaatiline. Innovatsioon on siis kui mingi tegevus muutub inimesele lihtsamaks ja funktsionaalsemaks. Tallinna Ülikooli 1. semestri näide oli pigem see, kuidas infosüsteemide ja õpihaldussüsteemide ja keskkondade rohkus pigem pärssis õppimist ehk see ei soodustanud õppimist. Ehk hea virtuaalne õpikeskkond peaks olema mugav ja funktsionaalne ruum, mida sa ei märkagi, vaid kasutad seda orgaaniliselt. Tekib küsimus, kas hea e-õppekeskkond peab olema kasutajakeskne, teadmuse keskne, keskendunud hindamisele, kogukonna keskne? Anderson oma artiklis Towards a Theory of Online Learning illustreerib õpiprotsessi ja keskkonda joonisega, kus kõik osalejad ja sisu on omavahel interaktsioonis. See peab nii toimima ka e-õppe puhul.

joonis

Joonis 1: hariduslikud interaktsioonid semantilises veebis (Anderson, 2008)

Selleks, et õpiprotsess oleks tulemuslik, peavad kõik osad õppekeskkonnas olema tasakaalus, omavahel interaktsioonis ning aktiivsed, kõik osapooled peavad panustama õppeprotsessi. Infotehnoloogilised vahendid ja lahendused peavad olema funktsionaalsed, toimivad, standardiseeritud, sisu, mille moodustavad andmed ja allikad, on omavahel lingitud ning kasutajad peavad olema digipädevad, omama infokirjaoskust ning head sotsiaalsed oskused on vajalikud nii virtuaalses kui füüsilises õpikeskkonnas toimuvas õppeprotsessis.

Kasutatud kirjandus:

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions.

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press.

Ülesandeks oli ühe kursuse loomine vabalt valitud õpihaldussüsteemis. Olen kasutanud ise eelnevalt ülikoolis õppetöö raames eDidaktikumi, loomulikult ka Moodle keskkonda. Organisatsioonis, kus ma töötan, kasutatakse e-õppekeskkonnana samuti Moodle keskkonda. Õhku jäi minu jaoks küsimus, kuidas ja kas saab õpihaldussüsteemidena kasutada ka projekti juhtiise veebikeskkondi? Loodan selle vastuse saada materjale lugedes. Kuid mulle tundub, et põhimõtteliselt saab ju ka Asanat, Jirat, Confluence kasutada ka õpihaldussüsteemina?

Otsustasin näidiskursuse luua kasutades meediahiid Google ühte toodet, mida siiani kasutanud ei ole, ja olgem ausad, ei olnud ka sellest kuulnud. Google pakub õpihaldussüsteemina oma perekonna liiget Google Classroom. Lisaks veebiversioonile on võimalus ka rakendusi ehk äppe mobiiliversioonis kasutada, nii Androidile kui iOSile. Kuna Classroom kuulub Google perekonda, lihtsustab see igapäevase Google konto kasutajana sinna sisselogimist ehk pole enam vaja eraldi registreeruda ja sisse logida. Siin on ekraanipilt minu loodud kahele kursusele:

avapilt kursustest

Uut kursust luues selgus, et Google pakub ise erinevatele kursustele erinevaid taustapilte ja disaini. Kursuse sisse saab lisada ülesandeid, seda nii personaalselt kui ka kogu kursuse liikmetele. Ülesannetele lisaks saab esitada küsimusi, seadistades tähtaaja, kasutades nii lühivastust kui erinevaid teisi valikuid. küsimus

Olin meeldivalt üllatunud, kui loogiline ja lihtne oli lisada nii ülesandeid, küsimusi, materjale. Ehk mängib rolli siin ka see, et kasutan iga päev erinevaid Google tooteid. Kuid kahtlustan et Google lihtsalt suudab teha nii kasutajasõbralikku disaini ja funktsionaalsust. Classroom annab samuti erinevaid valikuid kursuse osalejate kaasamiseks või mittekaasamiseks. Ehk kas osalejad saavad postitada ja kommenteerida, või ainult kommenteerida. Ning on ka valik, et ainult kursuse looja ehk õpetaja saab seda teha. :

kaasamine.JPG

Ka koolitatavate lisamine on lihtne, eriti hea on kui koolitatav on juba sinu Google kontaktide hulgas. Kursusele antakse ka kood.  Samuti saab postitada kursusel osalejatele teadaandeid, mis jõuavad kursuse töölauale ning samas ka kursusel osalejate e-postile. Lisaks kuvatakse esilehel kohe ka kursuse raames esitatud ülesanded ja nende tähtajad. On erinev vaade õpetajale ja õpilasele, vastavalt siis, kas hinnatud või mittehinnatud vastsued ning õppijale tehtud / tegemata ülesanded.  Samuti näeb õpetaja, kuipalju tudengitest on vastanud / mittevastanud.

to_do

Materjalide lisamisel on valikuna ikoonid, kas lisada fail arvutist, Google Drive keskkonnast, video YouTube´ist või lihtsalt URL link.

Inkedülesanne_LI.jpg

Google toodete kasutajana on hea lisada linke materjalidele Google Drive´is, mida saab kasutada kursuse raames ka ühisloomes.

Google Classroom andis tunde, et kursuse loomine ja läbiviimine kasutades seda keskkonda õpihaldussüsteemina on imelihtne. Classroom näeb ka hea välja, on funktsionaalne ja loogiline. Samuti oluline on, et enamus inimesi täna omab Google kontot, kasutab igapäevaselt erinevaid Google tooteid (gmaili, Drive, photos jne), mis teeb Classroomi kasutamise mugavaks ka õpilasele, ehk ta ei pea avastama midagi uut keskkonnana vaid keskendub õppimisele.