E-raamatukogu ajaveeb

Archive for the ‘õpikeskkonnad’ Category

Ülevaade aine “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud” raames koostatud õpikeskkonna rühmatööst. Rühmatöö koostasin üksi kuna tegin seda oma organisatsiooni baasil ning ei ole haridustehnoloogia magistriõppe vaid infoteaduse magistriõppe tudeng. Töö teema oli “Digipädevuse kursus e-õppena oma organisatsioonile”. Organisatsiooniks on Eesti Rahvusraamatukogu.

Digipädevuse kursuse eesmärgiks on toetada rahvusraamatukogu rolli olla õppiv organisatsioon. Rahvusraamatukogu strateegia sätestab, et raamatukogu käib kaasas tehnoloogiliste uuendustega, rakendades õpitut ja tehnilisi innovatsioone professionaalsete, kvaliteetsete teenuste ning teeninduse pakkumisel ja organisastiooni järjepideval arendamisel. Seetõttu on oluline tegeleda töötajate digipädevuste taseme hoidmise ja arendamisega.
Digipädevuse tasemed Rahvusraamatukogus on sätestatud Eesti Rahvusraamatukogu töötajate arendamise põhimõtete ja koolituse korra alusel ning on selle korra lisaks. Digipädevuste hindamine ja arendamine on osaks iga Rahvusraamatukogu töötaja tööks vajalikest oskustest ja teadmistest. Digipädevuste vajalik tase määratletakse uue töötaja värbamisel värbamisprofiilis ning digipädevuste olemasoleva taseme väljaselgitamine toimub vahetult pärast töötaja tööleasumist. Hindamise tulemusena, kui töötaja olemasolev tase ei vasta nõutavale, määratakse töötajale vajalik koolitus.Digipädevuste kombineeritud hindamismudel rahvusraamatukogu jaoks (kasutatud HITSA digipädevuse mudelit (põhineb DIGCOMP-il) ja DIGCOMP digipädevuse enesehindamise raamistikku). Digipädevuse programmi eesmärgiks on Rahvusraamatukogu töötajate digipädevuste arendamise toetamine.

Õpikeskkonna loomisel oli persoonaks keskmine töötaja nimega Margit, 51 aastat vana, kellel on kõrgharidus kuid ülikooli lõpetamisest on möödas 25 aastat ning tööstaaži raamatukogus 16 aastat.

Õpikeskkonna valikul oli oluline keskkonna kasutajakindlus, lihtsus, vähene ressursi kulu ja jätkusuutlikkus. Rahvusraamatukogu on e-õppekeskkonnana kasutanud aastaid Moodle keskkonda. Kaaluti ka teisi vabavaralisi õpikeskkondi teoreetiliselt kuid kuna ajaline ressurss oli piiratud ja programmi pidi kohe sisuliselt looma hakkama, otsutati valida Moodle keskkond.

Õpikeskkonna võrgustiku moodustavad e-õppekeskkond Moodle aadressil ekool.nlib.ee, õppematerjalid ja e-õppekursused, mis on vabalt veebis kättesaadavad ja mille lingid ning juhised nende kasutamiseks on kirjeldatud Moodle keskkonnas. Samuti on Moodle keskkonnas testid ning lähevad ka teated Office365 e-posti rakendusse, kus töötaja ise märgib koolituse ajad (ka iseseisva õppetöö) kalendrisse Office365 rakenduses. Õpikeskkonna osa on ka Riigitöötaja iseteenindusportaal, kuhu luuakse koolitus, selle kohta läheb kiri RTIP keskkonnast otse töötaja e-postiaadressile, kirjas sisaldub link koolitusele registreerumise kohta RTIPis. RTIP keskkonnas saadakse ka tagasiside koolituse kohta. Info töötaja digipädevuse taseme kohta on ametijuhendis, mis on arhiveeritud dokumendihaldussüsteemis Webdesktop. Samuti on seal aastavestluse kokkuvõtted, millest tuleb ka välja töötaja koolitusvajadus, mis võib olla ka sisendiks digipädevuste koolituse programmile.
Tagasilöök oli tarkvara Paperform kasutamine erinevatel kuupäevadel toimuvate koolituste registreerimisvormiks, kasutasime tasuta versiooni, mis kestis 14+7 päeva, pärast seda ei olnud võimalik saada ligi keskkonda sisestatud andmetele.

digi

 

Tänaseks on Moodle keskkonnas loodud ja ka läbiviidud testid, millega selgitati välja töötajate digipädevuste tasemed. Ning on valminud ajakava viie erineva mooduli läbiviimiseks, mis tugineb DIGICOMP mudelil. Toimunud on 2. moodul Infopädevus, mille raames kõik infospetsialistid läbisid Tartu Ülikooli infopädevuse kursused. Samuti on toimunud Nutiakadeemia koolitused.

Moodulid ja ajakava
1. moodul. Digimaailma ja interneti põhitõed (jaanuar-veebruar 2019). Mooduli läbimise eelduseks on Rahvusraamatukogu ja BCS Koolituse koostöös loodud koolitusel “E-kodaniku juhendajate koolitus” osalemine (nendega, kellel koolitusel vaja osaleda, on ühendust võetud). Koolitused toimuvad 2019. aasta alguses. Lisanduvad praktilised õpisündmused Rahvusraamatukogus (vabatahtlikkuse alusel).
2. moodul. Infopädevus (infootsing ja info haldamine) 29.10 – 25.11.2018
Teise mooduli läbimise eelduseks on Tartu e-kursuse “Infopädevus” läbimine, mis on eelkõige suunatud meie raamatukogu teenindajatele ja on neile kohustuslik. E-kursus toimus november 2018. Vabatahtlikkuse alusel on võimalik osaleda praktilistel õpisündmustel
3. moodul. Digitaalne sisu (märts 2019)
Digitaalse sisu loomine. Olemasoleva digitaalse sisu integreerimine ja välja töötamine. Autoriõigus ja litsentsid.
4. moodul. Küberturvalisus (aprill 2019). Seadmete kaitsmine. Isikuandmete kaitse ja privaatsus. Tervise ja heaolu kaitse. Keskkonna kaitse
5. moodul. Digitaalne eluviis (mai 2019). Suhtlemine ja info jagamine digitaalsete tehnoloogiate abil. Kodanikuaktiivsus veebis. Koostöö digikeskkondades. Netikett. Digitaalse identiteedi haldamine

Minu esitluse slaidid on aadressil http://bit.ly/rrdigislaidid

Horizon Report

Uue meedia konsortsium (New Media Consortium) on alates aastast 2004 andnud välja uuringu aruannet, missugused on haridust mõjutanud tehnoloogia trendid. Sisendit annab grupp eksperte. Alustati kõrghariduse trendidega, hiljem laiendati raportit. Viimastel aastatel eraldi raportid ka muuseumide ja raamatukogude kohta. Raportid 2004-2017. 2018. võttis raportite koostamise üle Educause. 2018. tehti raport siiski vaid kõrghariduse kohta. Toodud välja kolmes grupis haridust mõjutavad trendid, kõigepealt lähitulevik (1-2 aastat ), siis 3-5 aastat ning seejärel pikemaajalised 5 aastat ja rohkem. 2018. aasta raport.  3-5 aastat terndiks ennustatakse uute interdistsiplinaarsete õppevormide tekkimine, näiteks TLÜ ELU. Lisaks trendidele on aruandes iga aasta puhul toodud ka kolmes kategoorias väljakutsed –> lihtsad, keerulised ja õelad. 2018. lihtsad on digitaalne kirjaoskus, keeruline probleem on tagada digitaalne võrdsus. Õelad väljakutsed – majanduslik ja poliitiline surve, koolitajate rolli ümbermõtestamine. Uueks arenguks on tehisintellekt hariduses. Näiteks kasutamaks fototöötlustarkvara, mis kasutab tehisintellekti – https://lightroom.adobe.com/.

Viis haridust mõjutavat tehnoloogiatrendi (HITSA) Eestis on asjade internet, virtuaal- ja liitreaalsus, analüütika ja suurandmed (mis tekivad automaatselt õppijate tegevusest), tehisintellekt, turvaline digimaailm ehk digiturve. Võrreldes Horizon Reportiga on rõhk läinud liigselt tehnoloogia peale ja õpetamine on jäänud tahaplaanile.

Turvaline digimaailm – ühekordne sisselogimine ehk single sign on  – TAAT, HarID

Tehisintellekt – kas rohkem masinõpe? tehisintellekti aluseks klassifitseerimine. Masinõpe baseerub sellele, et arvutid teavad meist väga palju ning ta on selle klassifitseerinud. Sellest tulenevad soovitusalgoritmid – mis on ka üheks ohuks. Digitaalsed assistendid – Siri, Alexa. Masin kuulab ja salvestab kõike, mida digitaalsete assistentide käest küsitakse.

Analüütika ja suurandmed – hinded, uurimistööde ja loovtööde andmestik kui sisend sotsioloogilisteks uuringuteks, oht on, et kõiki andmeid saab rahaks teha, näiteks kindlustusfirmad. Haridusstatistika visuaalses keskkonnas Haridussilm.ee saab koole tulevikus võrrelda tunduvalt rohkemate näitajate alusel, mis aitavad paremini mõista koolide töö ulatust ja mitmekesisust, seal on näitajad, mille alusel saab võrrelda koole taustaandmete, õppekeskkonna ja tulemuste alusel.

Asjade internet koolis – valvekaamerad ja turvasüsteem (kiipkaardid), Monsterpiano – klaver, mis koolivõrgus, müratase klassis ja õhuniiskuse seos (Väätsa). Oht: seda ei saa läbi katsetada ning ligipääsuprobleem. Suur telekomidesurve kasutusele.

 

 

 

Testimaks nutirakenduste rattas mõnd rakendust, ei pidanud väga ratast leiutama kuna olen kasutanud  WordPressi  keskkonda pea 10 aastat sellesama “eraamatukogu” ajaveebi pidamiseks. Blogi algne mõte oli edastada erialainfot elektroonilisest ja digitaalsest aspektist vaadatuna ning ka seda ajas talletada, et oleks teadmusbaas, kust hiljem saaks järele vaadata. Magistriõpinguid alustades lisandus ajaveebile veel rolle. Kasutasin seda jätkuvalt kui kohta, kuhu info salvestada, anda ka omapoolne nägemus, seeläbi ka kinnistada õpitut ning sildistada oma postitused, et õppejõud saaks need leida ja ka hinnata.  Ajaveebi saab kasutada erinevatel eesmärkidel. Minu ajaveeb on kui teadmusbaas. Samas loodan ma, et siit saab keegi, kes lehele satub, enda jaoks ka midagi olulist teada ehk sait on abiks just elukestvas õppes teiste minusuguste jaoks. Samas on 10 aastat juba korralik ajaveebi vanus ehk läbi selle blogi saab vaadelda ka eriala muutumist ja arengut.Kui tehnilisest poolest rääkida siis  WordPress kohandub kenasti ka mobiilivaates. Arvestades seda, et järjest enam inimesi kasutab arvutina oma nutitelefoni siis olen hoidnud ajaveebi keskkonna kujunduse lihtsa kuna ta omab eelkõige informatiivset väärtust mitte ei pea mängima masside võitmiseks kujundusega. Oluline on ka statistika moodul, mis annab tagasisidet kasutuse kohta.

Teine rakendus, mida testisin ehk kasutasin hiljuti, oli kombinatsioon Google docs + bit.ly. Google Drive keskkonnas olevas tekstitöötlusprogrammis koostasin tekstilise ülevaate uurimistöö infoallikatest lähtuvalt gümnaasiumi esimese astme vajadustest uurimistöö koostamisel. Materjal oli aluseks ka teematunnile. Selleks, et infoallikate ülevaade oleks lihtsalt edastatav lingina, kasutasin bit.ly teenust saada Google Docsis loodud dokumendile lühike ja meeldejääv nimi, mis seostuks ka teemaga. Uurimistöö kirjutamisel abiks olevad infoallikad on koondunud aadressile: bit.ly/infoallikatest. Positiivne on see, et saan koostatud materjali vajadusel jooksvalt muuta, samas kasutaja jaoks allikale juurdepääs säilib ning mul on ka ülevaade, palju inimesi, mis ajal, mis kanalitest ja mis riikidest materjali on kasutanud. Selle võimaluse pakub välja bit.ly keskkond.

bit

 

Oluline erinevate õpirakenduste juures on, et nad oleksid kasutatavad nii arvuti, tahvli kui nutitelefoniga ehk nad kohanduksid vastavalt ekraani suurusele ning oleksid funktsionaalsed ja kasutajasõbralikud. Ning oluline omadus kasutaja jaoks on see, kui kasutaja saab loodut kasutada ilma sisse logimata ehk see on avalik ja kohe kättesaadav.

 

Käsitletav artikkel:

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. Kasutatud aadressil: http://www.je-lks.org/ojs/index.php/Je-LKS_EN/article/view/247/229

Artikli autorid on Suurbritannia Ülikoolide õppejõud ning selle artikli märksõnad on personaalsed õpikeskkonnad, innovatsioon, domineeriv disain, e-õpe, jagatud süsteemid. Minu jaoks oli uudne termin valitsev disain (dominant design), mille kontseptsioon sündis 1975. aastal ning mis  tähendab enamlevinud kujunduse ja omadustega toodete kasutust, mis on võtnud domineeriva rolli ning võivad küll kaotada oma innovatiivsuse kuid kasutatakse edasi harjumusest või enamlevikust põhjustatuna (näidetena artiklis VHS kui video standard, IBM kui lauaarvuti standard jne). Wikipedia annab termini seletuse järgmiselt: Domineeriv disain on Utterbacki ja Abernathy poolt 1975. aastal kasutusele võetud tehnoloogiahalduskontseptsioon, milles määratletakse peamised tehnoloogilised omadused, mis on de facto standardiks. Valitsev disain on see, mis võidab turu usaldusväärsuse, see, millest konkurendid ja uuendajad peavad kinni pidama, kui nad tahavad turul olla olulised ja turu nõudmisi järgida.

Artikli sissejuhatuseks vaadatakse üle avatud õpikeskkondade disaini ja funktsionaalsuse põhikomponendid. Seejärel jõutakse personaalsete õpikeskkondade kontseptuaalse mudeli juurde, mille visualiseeris Wilson 2005. aastal. Kui avatud õpikeskkondade juures on keskmes süsteem siis personaalse õpikeskkonna fookuses on kasutaja töölaud ja vajadused. Avatud õpikeskkonnad on ka täna kõrgkoolides üldlevinud. Kuid kui eristada formaalset ja informaalset õpet ning vaadates elukestva õpet, siis igaüks oma erialast või vajadusest tulenevalt, on moodustanud oma personaalse õpikeskkonna. Kasutades selleks kas Google perekonna tooteid või erinevaid sotsiaalmeedia ja veebipõhiseid vahendeid. Pigem oleks vaja lähendada avatud e-õppekeskkondi sellele, mida inimesed igapäevaselt kasutavad. Artikkel on kirjutatud 2007. aastal ehk pea 10 aastat tagasi. Sel ajal ei olnud õpikeskkonnad nagu üldse veebikeskkonnad või nutirakendused niivõrd seotud kui eksisteerisid eraldi üksustena. Nad pakuvad välja lahendusi, mis täna õnneks on meie käsutuses ja kasutuses, neid on integreeritud avatud e-õppekeskkondadesse kuid niipalju kui inimesi, on ka erinevaid õppimisstiile, millest tulenevalt avatud e-õppekeskkonnad peavad järgima ikka mingit keskmist kuid neis peab olema võimalus personifitseerida ka avatud õpikeskkonnas selle kujundus, tegevus ja protsessid.

Kasutasin personaalse õpikeskkonna kaardistamise visualiseerimisel Google- i poolt pakutavat tasuta tarkvara draw.io. See ühildub Google Drive-iga ning pakub kohe sulle võimalust alustada uue visualiseeringu loomist või avada juba olemasolev visuaal (diagramm). Uue loomisel pakub salvestuskohaks Google Drive root kausta.Juba olemasoleva diagrammi avamine võtab aega, kiirem on diagramm avada Drive-i kaudu. Uue diagrammi loomiseks pakub ta erinevates kategooriates diagramme, ku skõike on võimalik modifitseerida. Valisin enda visualiseeringu aluseks Business kategooriast diagrammi, milles muutsin kujundit, teksti, teksti ja põhja värvi. Kui diagramm on valmis siis on võimalus seda eksportida erinevatesse formaatidesse. export

 

Valisin oma visualiseeringu väljundiks jpeg.

personaalse õpikeskkonna visualiseerimine

Õppimise protsessis on keskkonnal oluline roll. Õpikeskkond on nii füüsiline kui ka virtuaalne ning tänapäeval ei saa füüsiline ruum ilma virtuaalse õpiruumita ja ikkagi ka vastupidi. Vabalt võib õppida e-õppes nii, et ei pea kordagi kuhugi kohale minema kuid ruumi vajad sa siiski, kas see on kodune diivan, raamatukogu või töölaud. Õpikeskkonna loomine algab sellest, mil viisil toimub kommunikatsioon ning kui võrgustunud me oleme, ehk sellest sõltub ka kui lihtne või keeruline on õppimisprotsessi üldse alustada. Toon siin näite enda elust – minu otsus astuda magistriõppesse toimus saadud e-maili ajendil, mille olin saanud Tallinna Ülikoolist. Sain kirja kuna kuulusin ülikooli võrgustikku. Olulist rolli miu õppima asumisel mängis ka see, et sain kõik vajalikud sisseastumisprotseduurid teha virtuaalselt. Kokkuleppel õppejõududega ka sisseastumisvestluse, mis toimus Skype´i vahendusel, nii et mina olin oma töökohal ja mõlemad õppejõud oma suvilates.

Mis märksõnad seostuvad õpikeskkonna ja võrgustiku rolliga õpiprotsessis? Kommunikatsioon, digipädevus, info- ja teadmusjuhtimine, (haridus)psühholoogia, sotsiaalsed oskused, infokirjaoskus, haridustehnoloogia. Artikli Virtual Learning Environments juures olid märksõnad virtuaalne õppekeskkond, hariduslik internet, virtuaalsed kogukonnad.  Tänapäevases õppeprotsessis on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast võimatu mööda minna. Kuid kas infotehnoloogia kasutamine õppeprotsessi peab olema vahend või eesmärk? See sõltub muidugi erialast, informaatikutel, programmeerijatel, haridustehnoloogidel jpt on oluline omandada just infotehnoloogilist teadmust. Kõikidel teistel on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kui vahend teha oma tööd või õppida. Ehk IKT ei tohi saada takistuseks vaid peab soodustama protsessi. Siin on jälle koht isikliku kogemuse jagamiseks. Tallinna Ülikooli esimese semestri kõige suuremad väljakutsed oli aru saada, mis on ÕIS, ASIO, Eduroam, eDidaktikum, Asana, Moodle ja kuidas see kõik omavahel seotud on. Kui on. Pean end küllaltki digipädevaks kuid nendin, et see oli väljakutse ning tlu.ee meiliaadressi sain lõplikult gmail.com aadressile suunatud saada esimese semestri lõpuks tänu headele kursusekaaslastele. Ning kui mu laps teeb oma iPhone´is matemaatikatunni kodutööna testi, kus lõpptulemust ei määra mitte tema matemaatika oskus vaid läbi murda programmi jäikusest ehk kuidas saada mummuke õigesse kohta, kui programm iPhone´iga ei ühildu, siis tekib mitmeid küsimusi, kas pole?

Missugune on siis hea virtuaalne õpikeskkond, mis soodustab õpiprotsessi? See on hästi disainitud inforuum, kus on selgesõnaline keskkond, mille osaks on ka sotsiaalne veeb, kus õppijad ei ole ainult aktiivsed kasutajad vaid ka panustajad ning seda ei pea nad alati tegema distantsilt vaid kasutades virtuaalset õpikeskkonda istudes ka füüsiliselt ühes ruumis. Virtuaalsed õppekeskkonnad integreerivad heterogeenseid tehnoloogiaid ja mitmeid pedagoogilisi lähenemisviise ning nendes on samad omadused mis füüsilises ruumis kehtivad. (Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S., 2002). Kuid ühes ma ei ole artikli autoritega nõus, et virtuaalkeskkond on alati innovaatiline. Innovatsioon on siis kui mingi tegevus muutub inimesele lihtsamaks ja funktsionaalsemaks. Tallinna Ülikooli 1. semestri näide oli pigem see, kuidas infosüsteemide ja õpihaldussüsteemide ja keskkondade rohkus pigem pärssis õppimist ehk see ei soodustanud õppimist. Ehk hea virtuaalne õpikeskkond peaks olema mugav ja funktsionaalne ruum, mida sa ei märkagi, vaid kasutad seda orgaaniliselt. Tekib küsimus, kas hea e-õppekeskkond peab olema kasutajakeskne, teadmuse keskne, keskendunud hindamisele, kogukonna keskne? Anderson oma artiklis Towards a Theory of Online Learning illustreerib õpiprotsessi ja keskkonda joonisega, kus kõik osalejad ja sisu on omavahel interaktsioonis. See peab nii toimima ka e-õppe puhul.

joonis

Joonis 1: hariduslikud interaktsioonid semantilises veebis (Anderson, 2008)

Selleks, et õpiprotsess oleks tulemuslik, peavad kõik osad õppekeskkonnas olema tasakaalus, omavahel interaktsioonis ning aktiivsed, kõik osapooled peavad panustama õppeprotsessi. Infotehnoloogilised vahendid ja lahendused peavad olema funktsionaalsed, toimivad, standardiseeritud, sisu, mille moodustavad andmed ja allikad, on omavahel lingitud ning kasutajad peavad olema digipädevad, omama infokirjaoskust ning head sotsiaalsed oskused on vajalikud nii virtuaalses kui füüsilises õpikeskkonnas toimuvas õppeprotsessis.

Kasutatud kirjandus:

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions.

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press.

Ülesandeks oli ühe kursuse loomine vabalt valitud õpihaldussüsteemis. Olen kasutanud ise eelnevalt ülikoolis õppetöö raames eDidaktikumi, loomulikult ka Moodle keskkonda. Organisatsioonis, kus ma töötan, kasutatakse e-õppekeskkonnana samuti Moodle keskkonda. Õhku jäi minu jaoks küsimus, kuidas ja kas saab õpihaldussüsteemidena kasutada ka projekti juhtiise veebikeskkondi? Loodan selle vastuse saada materjale lugedes. Kuid mulle tundub, et põhimõtteliselt saab ju ka Asanat, Jirat, Confluence kasutada ka õpihaldussüsteemina?

Otsustasin näidiskursuse luua kasutades meediahiid Google ühte toodet, mida siiani kasutanud ei ole, ja olgem ausad, ei olnud ka sellest kuulnud. Google pakub õpihaldussüsteemina oma perekonna liiget Google Classroom. Lisaks veebiversioonile on võimalus ka rakendusi ehk äppe mobiiliversioonis kasutada, nii Androidile kui iOSile. Kuna Classroom kuulub Google perekonda, lihtsustab see igapäevase Google konto kasutajana sinna sisselogimist ehk pole enam vaja eraldi registreeruda ja sisse logida. Siin on ekraanipilt minu loodud kahele kursusele:

avapilt kursustest

Uut kursust luues selgus, et Google pakub ise erinevatele kursustele erinevaid taustapilte ja disaini. Kursuse sisse saab lisada ülesandeid, seda nii personaalselt kui ka kogu kursuse liikmetele. Ülesannetele lisaks saab esitada küsimusi, seadistades tähtaaja, kasutades nii lühivastust kui erinevaid teisi valikuid. küsimus

Olin meeldivalt üllatunud, kui loogiline ja lihtne oli lisada nii ülesandeid, küsimusi, materjale. Ehk mängib rolli siin ka see, et kasutan iga päev erinevaid Google tooteid. Kuid kahtlustan et Google lihtsalt suudab teha nii kasutajasõbralikku disaini ja funktsionaalsust. Classroom annab samuti erinevaid valikuid kursuse osalejate kaasamiseks või mittekaasamiseks. Ehk kas osalejad saavad postitada ja kommenteerida, või ainult kommenteerida. Ning on ka valik, et ainult kursuse looja ehk õpetaja saab seda teha. :

kaasamine.JPG

Ka koolitatavate lisamine on lihtne, eriti hea on kui koolitatav on juba sinu Google kontaktide hulgas. Kursusele antakse ka kood.  Samuti saab postitada kursusel osalejatele teadaandeid, mis jõuavad kursuse töölauale ning samas ka kursusel osalejate e-postile. Lisaks kuvatakse esilehel kohe ka kursuse raames esitatud ülesanded ja nende tähtajad. On erinev vaade õpetajale ja õpilasele, vastavalt siis, kas hinnatud või mittehinnatud vastsued ning õppijale tehtud / tegemata ülesanded.  Samuti näeb õpetaja, kuipalju tudengitest on vastanud / mittevastanud.

to_do

Materjalide lisamisel on valikuna ikoonid, kas lisada fail arvutist, Google Drive keskkonnast, video YouTube´ist või lihtsalt URL link.

Inkedülesanne_LI.jpg

Google toodete kasutajana on hea lisada linke materjalidele Google Drive´is, mida saab kasutada kursuse raames ka ühisloomes.

Google Classroom andis tunde, et kursuse loomine ja läbiviimine kasutades seda keskkonda õpihaldussüsteemina on imelihtne. Classroom näeb ka hea välja, on funktsionaalne ja loogiline. Samuti oluline on, et enamus inimesi täna omab Google kontot, kasutab igapäevaselt erinevaid Google tooteid (gmaili, Drive, photos jne), mis teeb Classroomi kasutamise mugavaks ka õpilasele, ehk ta ei pea avastama midagi uut keskkonnana vaid keskendub õppimisele.

 

 

Kui vastata alguses küsimusele, mida ma teadsin haridustehnoloogia ajaloost varem, siis ainult niipalju, kui ma ise olen oma elu jooksul haridustehnoloogiaga kokku puutunud. Minu kooli- ja ülikooliaeg, mis jäi 1990ndatesse aastatesse, on juba osa ajaloost. Midagi lugenud ma haridustehnoloogia ajaloost varem lugenud ei olnud. Kasutan ikkagi oma kokkupuudet praktilisel tasandil haridustehnoloogiaga ja seostan siin nüüd enda kogemust loetud käsitlustega. Kuid kõigepealt oli minu jaoks oluline teha selgeks, mis on haridustehnoloogia? Enne kui asusin termineid ja mõisteid uurima, seostus haridustehnoloogia minu jaoks väga mitme teemaga. Esiteks õpikeskkonnad ja tehnoloogiad, mille abil korraldada e-kursusi. Teiseks erinevad digitaalsed õpivahendid, mis elavdavad või annavad teise taseme (üli)koolitundidele. Kolmandaks Wikid, mis oma koosloomes on õpivahendiks täna miljonitele, nii seda täiendajatele kui ka nendele, kes on ainult kasutaja rollis. Samuti on minu jaoks vaikimisi olnud haridustehnoloogia vahenditeks ka raamatukogude e-kataloogid ja andmebaasid. Ning haridustehnoloogia kui teadusharu ja loomulikult haridustehnoloogid, keda ma seostan ja paljud seostavad ainult koolidega, kuigi haridustehnoloogide järele on vajadus ka teistel erialadel, näiteks meditsiinis. Kuid nüüd mõiste haridustehnoloogia juurde. Oma üllatuseks leidsin, et eestikeelne Vikipeedia annab haridustehnoloogia kohta ainult mõiste: „Haridustehnoloogia (inglise educational technology) on pedagoogika haru, mis otsib ja uurib tehnoloogilisi võimalusi, et soodustada ja täiustada õppimist“. Ei mingit ülevaadet ajaloost ei maailmas ega Eestis. Siinkohal üleskutse haridustehnoloogia tudengitele, lisada eestikeelsesse Vikipeediasse haridustehnoloogia alased artiklid. Juba aastaid tagasi lisasid infoteaduse üliõpilased kampaania korras raamatukogundust ja infoteadust puudutavad artiklid Vikipeediasse. Muidugi kuulen ma siin juba vastuhääli, et haridustehnoloogia eriala põhineb suuresti inglisekeelsel materjalil kuid seda enam on tudengite võimalus arendada erialast eesti keelt uute terminitega. Kuid tulles tagasi mõiste seletuse juurde, mille leidsin Vikipeediast, siis see on palju kitsam kui ma eeldasin. Ehk minu meelest on lisaks pedagoogikale see seotud informaatika, teadmusjuhtimise, psühholoogia ja kommunikatsiooniga.
Materjalide lugemist alustasin eestikeelse materjaliga, tutvudes uurimistööga „Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral.“ See pea 14 aastat vana uurimistöö annab ülevaate erinevate teadlaste poolt esile toodud õpikeskkondade liigitustest, mis minu jaoks oli ühest küljest uudne, samas tundsin ära ka enda poolt kasutatud. Autor käsitleb järgnevaid õpitarkvara liike: drillprogrammid, testid, probleemlahendusprogrammid, õpiotstarbelised mängud, simulatsioonid, juhendavad programmid, hüpermeedium, rakendustarkvara ja avatud õpikeskkonnad.
Sain teada, et enamlevinud on koolides drillprogrammid, kasutatakse ka erinevaid programme testimaks õpilaste teadmisi ja nende hindamiseks. Huvitav oli ka, et arvutipõhise testimise osas on arvamused seinast seina, on teadlased, kes seda pooldavad ning need kes leiavad, et see ei ole valiidne. Kahju oli sellest, et õpikeskkondadest räägiti ikkagi vaid kui kooliõppe osast, kuid ei käsitletud ülikooliõpet ega ka täiendõpet ning nende seost õpitarkvaradega. Minnes tagasi enda kogemuse juurde haridustehnoloogia ajaloos siis minu kooliajal 1980- 90ndate alguses ei pidanud ma kasutama ühtegi tehnoloogilist õpitarkvara. Seega haridustehnoloogia see osa on minust mööda läinud, mis teeb minust digitaalse immigrandi, kes infotehnoloogiaga puutus kokku alles ülikoolis. Ehk kui haridustehnoloogia ajalugu eristab arengus viit etappi, siis esimene millega ma kokku puutusin, oli E-õpe, mis Vikipeedias toodud seletusena on õppevorm, mille korral tavaliselt õpilane ja õpetaja ei asu samas ruumis ja õppetöö toimub elektrooniliste sidevahendite abil harilikult interneti, erakaugõppevõrgu või intraneti kaudu. Sellega puutusin esimest korda töökohal, hakates kasutama Moodle keskkonda arvatavasti 2000ndate aastate teisel poolel.
Kuid arvutite jõudmine igapäevaellu, ning seeläbi ka õpikeskkondade areng, oli ikkagi suuresti seotud interneti levikuga. Seda toob välja ka Leinonen on doktoritöös, kus ta tsiteerib Suomineni, kes ütleb et interneti ja World Wide Webi ehk veebi areng tegi arvutist (siinkohal mõeldakse lauaarvutit ehk PC ehk personal computer) iga inimese tööriista. Analoogset seisukohta on väljendanud ka Tiit Hennoste: “Kui 500 aasta pärast kirjutatakse maailma ajalugu, siis mäletatakse veel ehk maailmasõdu, aga kõige enam mäletatakse seda, et tuli internet.” Leinonen toob välja ka, et nagu massimeedia arengus, ei ole iga uus meedialiik asendanud endist vaid seda täiendanud ja tulnud juurde, siis ka haridustehnoloogia puhul tehnoloogilised õpikeskkonnad ja tarkvarad ei asenda õppimist traditsioonilisel moel vaid annab uue võimaluse õppetööd rikastada ja muuta teadmisi kättesaadavamaks ja hõlpsamini omandatavaks. Lugedes Leinoneni uurimistööd, toob ta seal muuhulgas esile sotsiaalse tarkvara ning vabalt kättesaadava materjalis olulisuse, leidsin sealt täpselt oma mõtted, kui ta räägib Wikipedia olulisest rollist vahendamaks teadmisi ja pidamaks dialoogi õppijate vahel, kes samas ka üksteist õpetavad. Leinonen toob seda koosloomet silmas pidades välja David Weinbergeri tsitaadi „world that we create as we explore it“ ehk me loome maailma seda avastades. Haridustehnoloogia, sh e-õpikeskkondade arenguhüpe oli ja on suuresti seotud sotsiaalse tarkvara ja tasuta ning vabalt kättesaadava informatsiooni laia levikuga veebis. Leinonen toob välja 4 erinevat haridustehnoloogiaga seotud paradigmat: õpetamise tehnoloogia (tehisintellekt), õppimise tehnoloogia (mängimine ja simulatsioon), sisu loomine ja kättesaadavus läbi tehnoloogia (open source, open access, open content) ja koostöö ehk sotsiaalmeedia ja sotsiaalse tarkvara vahendid. Kõiki neid paradigmasid on kasutatud õpikeskkondade loomisel.
Andrew Molnar oma 1997. aastal ilmunud artiklis Computers in Education: A brief History, toob välja veel ühe olulise paradigma õppeprotsessis, mis on seotud tehnoloogiliste muutustega. Et kui enne õppejõud kasutasid tehnoloogiat pigem edastamaks teadmisi siis muutunud keskkonnas on oluline õpetajate/õppejõudude roll mitte ainult õpetamisel vaid oluline osa mõtlemise, mõtestamise ja tähenduse loomisel õppeprotsessis, aitamaks kaasa infomassiivis mitte ainult info edastamisel vaid ka sellele tähenduse ja seoste loomist. Ehk koolid ei ole enam mitte info saamise koht vaid (üli)õpilane mõtestab ja jagab samuti teadmist, nagu näiteks mina siia blogisse kirjutades.
Molnar annab oma artiklis hea ülevaate suurarvutite arengust personaalarvutiteni, seda alates aastast 1944 ja just ülikoolides toimuva osas, kuna ülikoolides seoses uurimistööde ja teaduse arenguga, toimus ka tehnoloogiline areng. Huvitav oli teada saada, et tugevaks tõukeks haridusreformis läbi tehnoloogia oli ülikoolidele 1957. aastal NSVLi sputniku satelliidile lennutamine. Huvitav oli artikleid lugedes leida seoseid haridustehnoloogia arengu ja praktilise elu vahel. Näiteks Seymour Papert, kes koostas programmeerimiskeele LOGO, ning kasutas seda matemaatika õpetamisel, viis selle ka abiks tootedisainimisse LEGO konstruktorite valmistamisel ehk ta aitas õppe eesmärgil loodud tarkvaraga lahendada päriselu probleeme. Artiklis tuuakse välja ka probleemid ja väljakutsed, millega haridustehnoloogia kokku puutub, näiteks kuidas käidelda erinevaid sümboleid, et tehnoloogia neid õieti mõistaks ja käsitleks (rooma numbrid, araabia numbrid, jne). Samuti kuidas tehnoloogia tõlgendab nähtusi ja kui „õigesti“ ta seda teeb, ja võimalus kasutada tehnoloogiat manipulatsiooni vahendina edastamaks „õigeid“ sõnumeid. Samas tuuakse välja tehnoloogia oluline roll hariduses, näiteks keeleõppe lihtsustamine kuna sümbolid tõlgitakse arvutite poolt, tehnoloogia aitab infot omandada seda visualiseerides, ning omandada teadmisi läbi virtuaalreaalsuse. Positiivne on ka võimalus kasutada e-õpet nii hetkes kui ka nö tellimisel, ehk õppida sulle sobival hetkel. Ning väga oluline roll haridustehnoloogial on projektipõhiste uurimistööde läbiviimisel, kaasates uurimistöösse tuhandeid õpilasi või üliõpilasi üle maailma. Huvitav oli lõpulause, milles tuuakse välja 21. sajandi haridust iseloomustav küsimus, et kas „teadma (to know)“ tähendab seda, mis on meie peades või meie oskuses seda leida inforuumist? Nii et kui me tihti raamatukogus ütleme, et ma ei tea vastust küsimusele kuid tean, millega seda seostada ja kust seda järele vaadata, siis me kinnitame praktikas seda 21. sajandi teadmuse olemust
Kuigi loetud artiklites ei räägita eriti haridustehnoloogia interdistsiplinaarsusest, siis Benjamini artiklis A History of Teaching Machines tuleb ka välja haridustehnoloogia oluline seos psühholoogiaga. Nö õpetamise masinad said juba alguse 19. sajandil. Kuigi ametlikust haridustehnoloogia arenguetappidest on see periood välja jäänud, omavad siiski ka need masinad, mis patenteeriti esmakordselt USAs 1866. aastal, oma rolli haridustehnoloogia kujunemisloos. Kui Molnari artikkel lõi seose kosmonautika ja haridustehnoloogia vahel ning Benjamin seose psühholoogiaga, siis olin pinevil, kes mainib lõpuks seost sõjatööstusega. Kuna kogu infotehnoloogia on paljuski arengutõuke saanud sõjatööstuse vajadustest lähtuvalt. Nicholson oma artiklit A History of E-learnig : Echoes of the pioneers alustabki avades paralleelselt haridustehnoloogia arengut seoses sõjatööstuse ajaloo ja arenguga. Samuti käsitleb ta e-õppe kahte tahku, üks siis e-õpe kui võimalus kasutada internetti õppetööks. Teiseks e-õpe kui võimalus hoida kokku kulusid organisatsiooni arendamisel. Kui haridustehnoloogia oli Vikipeedias toodud vaid mõistena siis E-õppe kohta on kirjutatud pikk artikkel, kus tuuakse välja e-õppe erinevad vahendid ja võimalused. Siinkohal jäigi mulle mulje, et haridustehnoloogias on suurim roll e-õppe käsitlustel ning seosed õppimispsühholoogia, teadmusjuhtimise, kommunikatsiooni ning ka digihumanitaariaga on suhteliselt vähe küsitletud.
Kõige üllatavam oli see, et ei uurimistöödes ega artiklites ei jäänud silma sõna interdistsiplinaarsus. Erinevad autorid lõid haridustehnoloogia ajaloost kirjutatud käsitlustest ja uurimistöödes küll seosed nii psühholoogia, infotehnoloogia, sõjanduse, kosmonautika, pedagoogika, kommunikatsiooni ja loomulikult hariduse reformi ja arenguga kuid seda siis suunitlusega vaid paarile seosele. Rohkem tahaksin uurida haridustehnoloogia rolli kohta elukestvas õppes kuna loetud tekstid sisaldasid näiteid ja käsitlusi enamasti just kooli ja ülikooliga seotud haridustehnoloogiast. Kõige seostatum ja ülevaatlikum oli minu jaoks Leinoneni uurimistöö, teised tööd ja artiklid andsid juurde oma rakursi. Kõige olulisem selle ülevaate koostamisel ongi see, et ma küll ei tea paljut aga vähemalt ma nüüd tean, kust vaadata ja mida lugeda. Ehk see töö oli üheks osaks moodustamaks teatud tervikpilti kursuse lõpuks.

Viited:
Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. http://dx.doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890
Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.
Eesti märksõnastik. Kasutatud aadressil: https://ems.elnet.ee/
Hennoste, T. (2009). Eesti kultuuriinimesed pole osanud internetiajastusse sisse elada. − Eesti Päevaleht, 3. jaan.
Jones, D. T. (2011). An Information Systems Design Theory for E-learning. Canberra: Australian National University. http://hdl.handle.net/1885/8370
Leinonen, T. (2010). Designing Learning Tools: Methodological Insights. Helsinki: Aalto University School of Art and Design. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-0032-9
Luik, P. (2004). Õpitarkvara efektiivsed karakteristikud elektrooniliste õpikute ja drillprogrammide korral. Tartu: Tartu Ülikool. http://hdl.handle.net/10062/1067
Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1
O’Reilly, T. (2005, September 30). What Is Web 2.0: Design Patterns and Business Models for the Next Generation of Software. Loetud aadressil http://oreilly.com/web2/archive/what-is-web-20.html
Pata, Laanpere, Tomberg, Fedotov, Pata, Kai, Laanpere, Mart, . . . Tallinna Ülikool. Informaatika instituut. (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7
Sumner, J. (2000). Serving the System: A critical history of distance education. Open Learning: the Journal of Open and Distance Learning, 15(3), 267–285. http://doi.org/10.1080/713688409
Vikipeedia : vaba entsüklopeedia. Kasutatud aadressil: https://et.wikipedia.org

Antud õpileping on sõlmitud aines Õpikeskkonnad ja võrgustikud.

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?  Minu magistriõpingud on tihedalt seotud ka minu tööga. Oleme organisatsioonis kujundamas digipädevuste kompetentse ning sel aastal hakkavad juba ka toimuma digipädevuste koolitused, siis digipädevuste kompetentside arendamine, erinevad meetodid ja keskkonnad on minu erihuvi. Kuna olen valnud infoteaduste magistriõppe raames haridustehnoloogia suuna, siis mind huvitavad kõik teemad, mis hetkel koolides õhus on antud teemaga.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima? Minu eesmärgiks on saada ülevaade erinevatest õpikeskkondadest ja võrgustikest. Kuidas neid siduda teadmusjuhtimise organisatsioonides, seda nii mäluasutustes kui haridusasutustes. Mind huvitab see nii oma tööst lähtuvalt kuid ka sellest, et elukestev õpe on minu jaoks väga oluline. Ning saada parimat teooriat õppejõududelt koos parima praktikaga nii õppejõududelt kui kaastudengitelt.

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras? Esmalt on oluline hakata orienteeruma kõikides keskkondades, mis esimesel loengus jutuks tulid. Samuti olen välja otsinud vastavat kirjandust ning ka seda lugeda, selle kõrval on tähtis osaleda kõikides loengutes.

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen? Kasutan erinevaid otsisüsteeme ja e-katalooge kirjanduse hankimiseks – Rahvusraamatukogu otsinguportaal, e-kataloog Ester, TLÜARi raamatukogu andmebaase ja õpikeskuse avariiuleid. Loodan suhelda võimalikult paljude haridustehnoloogia tudengitega rühmatööde ja loengute käigus, et saada inspiratsiooni ja avardada oma teadmisi.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda? Olen saavutanud oma eesmärgid, kui suudan panustada omalt poolt oma organisatsioonis digipädevuste koolitustesse. Samuti on plaan rakendada saadud teadmisi info- ja teadmusjuhtimise praktika käigus, pakkudes sellele organisatsioonile välja parimat kombinatsiooni teadmusjuhtimiseks läbi sobiva õpikeskkonna või võrgustiku.